Kadi-Ell Tähiste & Lilian Hiob-Küttis: „Usalda oma maitset ja ära allu trendidele“

*Kadi-Ell Tähiste ja Lilian Hiob-Küttis, fotod: Virge Viertek ja erakogu.*

Heliampsude viies hooaeg alustab Kai kunstikeskuse hüpikstuudios ja fookuses on lisaks maitsetele ja ekspertidele erinevatest valdkondadest ka kunstiga seonduvad teemad. Nii laiemalt kui ka kitsamalt. Aitäh, et olete meiega ja häid heliampse!

Viienda hooaja esimene Heliamps serveerib kunstikogumise sisukaid teemasid, kus omavahel arutlevad kuraator ja kunstiagent Lilian Hiob-Küttis ning Kunstiasutuste Liidu tegevjuht ja rahvusvahelise kunstimessi Foto Tallinn peakorraldaja Kadi-Ell Tähiste. Juttu tuleb ka kunsti hinnastamisest, galeristi rollist, kunstiindeksist, millest ja milliste mahtudega kunsti soetamist alustada, mida kunstnikud võiksid tähele panna ja paljust muust huvitavast.

katkend saatest:

/.../

KADI-ELL TÄHISTE:

Kas praegu võiks öelda, et Eestis on kunsti kogumine kõigi aegade populaarsuse tipul?

LILIAN HIOB-KÜTTIS:

Minu teadmiste põhjal ma ütleks küll. Tundub, et me oleme inimeste ja rahvana emantsipeerunud ja edasi läinud sellest, et staatuse sümbol peab olema auto, kõige uuem telekas ja kõige uuem külmkapp. Rohkem ikkagi vaadatakse kunsti ja järjest rohkem kaasaegse kunsti poole. See on inimestele väga oluline osa identiteedist ja enesemääratlusest. Jah, üks osa sellest on see, et sa võib-olla ostad kunsti koju diivani kohale seinale. Aga väga tihti see liigub päris kiiresti edasi teadliku kogumiseni ja väärtustatakse neid tegijaid, kes teevad kunsti just praegu ja panustavad siia kunstiväljale. Eesti kunstnike kvaliteet on ka rahvusvahelisel kunstiväljal väga kõrgel tasemel, väga konkurentsivõimeline ja need inimesed, kes koguvad kunsti ja kes hindavad kunsti, nemad saavad sellest väga hästi aru.

KADI-ELL TÄHISTE:

Mulle tundub, et pandeemia tegi ühe suure heateo Eesti kunstiväljale. Et sealt see kogumine tegelikult algas. Ja näiteks oksjonite valdkonnas on päris suur tõus. Oksjonite ostjaskond kasvas mühinal, aga selle tuules mulle tundub, sai ka tähelepanu kaasaegse kunsti pool. Just neil päevil on Kantar Emori poolt valmimas Eesti loomemajanduse kaardistus. Ja sain eelvõimalusena sinna sisse piiluda, enne kui need andmed avalikustatakse. Ning seal oligi huvitav näha seda, et Eesti edukamate kunstiettevõtete tippu on murdnud üsna ootuspäraselt kolm suurt oksjonimaja. Seal oli ka kaks kaasaegse kunsti galeriid, näiteks Artrovert galerii oli sinna juba jõudnud. Ning neid andmeid vaadates mulle tundub, et kunsti kogumine on populaarne. Ma olen vedanud kunstimessi Foto Tallinn ja eelmisel aastal üks ajakirjanik pöördus mu poole, et küsida kunstimessi tulemuste kohta ja tema esimene küsimus oli, et kuidas just müükide mõttes läks, et tundub, et praegu on inimestel väga raske ja majanduslikult keeruline aeg, et küllap vist ei läinud väga hästi. Aga sain ta eelduse ümber lükata, et messilt leidis kodu rekordarv kunstiteoseid ja lisaks ka laienes üsna jõuliselt messi uute klientide arv. Et see on jah, kuidagi omamoodi paradoksaalne, et kuigi üleüldine ebakindlus on üsna suur, siis kunsti ostjaskond on kasvanud.

/.../

KADI-ELL TÄHISTE:

Teguriks on ka meie galeristide hea töö. Kas sa saaksid endise galeristina selgitada, mida galeristid üldse teevad ja mis on nende roll kunstniku väärtuse tutvustamisel ja kasvatamisel?

LILIAN HIOB-KÜTTIS:

Jaa, galeristidel on tõesti väga oluline roll kunstniku maine kasvatamisel ja ka võrgustumisel, et kunstnikul oleks rohkem erialaseid kontakte nii rahvusvaheliselt kui ka kohalikul turul. Ja loomulikult galeristi ülesanne on ka harida publikut, võimalikke ostjaid ja laiendada nii-öelda kunstiarmastajate spektrit. Ma arvan, et võib-olla on inimestel selline müüt peas, et justkui galerist avab galerii ja siis kuidagi võlumeetodil tekib ka kunstipublik sinna ja ostjaskond. Mida mina oma kaheksa aasta jooksul Temnikova & Kasela galeriis töötades nägin ja kogesin oli see, et galerist peab olema kõige kirglikum agent oma kunstnikele ehk siis nendele kunstnikele, kellega galerii töötab püsisuhte formaadis st esindab neid. Muidugi on ka erinevas formaadis galeriisid, aga kui me räägime just esindusgaleriidest ehk Eestis näiteks Temnikova & Kasela, Tütar galerii ja KOGO galerii, kes töötavad teatud kunstnike karjääriedendamise nimel. Ja kõige lihtsamalt ma tavaliselt selgitan seda niimoodi, et esindusgalerii on kunstnikule sama, mis mänedžer bändile või muusikule. Idee on selles, et kunstnikul oleks võimalikult palju võimalusi oma teoseid näidata ja müüa. Ja lõppeesmärk on muidugi ka muuseumi püsikollektsioonidesse saada ja nimekate rahvusvaheliste kuraatorite silme alla jõuda enda loominguga. Kunstnikul lihtsalt endal ei ole seda aega, ressurssi ja ka agentsust, et endast rääkida nii-öelda kolmandas isikus, justkui järgmisest superstaar-kunstnikust. Selleks peavad olema agendid, kes kunstimaailmas on galeristid. See on igapäevane selline karm nühkimine, ma ütleks, et galerii avamine kui selline, on kõige lihtsam osa sellest tööst. Tegelikult kõige keerulisem on see, kuidas leida endale usaldusväärsed kunstiarmastajad, kes toetavad nii galerii kui ka kunstnike jätkumist.

/.../