Martin Kruus ja Kadri Laas-Lepasepp: Mis tagahoovis tegelikult toimub?

*Kadri Laas-Lepasepp ja Martin Kruus, fotod Kalev Lilleorg.*

Heliampsude viies hooaeg alustab Kai kunstikeskuse hüpikstuudios ja fookuses on lisaks maitsetele ja ekspertidele erinevatest valdkondadest ka kunstiga seonduvad teemad. Nii laiemalt kui ka kitsamalt. Aitäh, et olete meiega ja häid heliampse!

Kai kunstikeskuse tegevjuht Kadri Laas-Lepasepp usutleb Flo Kasearu näitusest "Ainult mitte minu tagahoovis" tõukunult ja inspireeritult kunstikogujat ning taastuvenergia ettevõtte Sunly kaasasutajat ja nõukogu esimeest Martin Kruusi. Martin selgitab, mis on taastuvenergia arenguga seotud peamised kitsaskohad Eestis, mis n-ö meie tagahoovis tegelikult toimub, millised müüdid on võtmas maas ja mõtiskleb Flo Kasearu tõlgenduste üle nii konkreetsete teoste kontekstis kui ka laiemalt. Juttu tuleb muustki huvitavast!

katkend saatest:

/.../

KADRI LAAS-LEPASEPP:

Sa ütlesid, et taastuvenergiaga on Eestis üle 20 aasta juba tegeletud. Ja miks me seda arendame, sellel on ju põhjused - Eesti riik on arengukavas ette näinud, et fossiilkütuste osakaal langeb ja aastaks 2030 on võetud sellised eesmärgid, et justkui tuulikuid peaksime sadades juurde ehitama. Kuidas sa näed Sunly rolli selle eesmärgi täitmisel? Kas me täidame selle eesmärgi, mille riik seadnud on, samal ajal, kui meil on arenduste osas selline vastumeelsus?

MARTIN KRUUS:

Läheks energeetika ajalukku, sest see ongi üks hästi oluline küsimus, et miks. Kui see küsimus saab selge vastuse, siis ehk paljud muud asjad peas loksuvad ka paika. Ja see miks-küsimus on pidevalt üleval ja tihti ka öeldakse, et ärge neid tuulikuid tehke, et teeme näiteks tuumajaama. Või ärge neid tuulikuid tehke, et meil on ju põlevkivielektrijaamad ju olemas. Ja need on väga õigustatud küsimused. See, miks Eestis tegeleda tuuleenergeetikaga, sel ei olegi ühest ja lihtsat head vastust. Sellepärast, et see on seotud Eesti energeetika ajalooga. Eesti riik oli tollal põllumajandusriik. Aga kui me räägime kaasaegsest ja Eesti enda tööstusest, siis see oli eelkõige põlevkivitööstus ja see on ajalooliselt olnud n-ö üks Eesti asi. Ja sellest on kõvasti kinni hoitud ja see on meid ka palju aidanud. Aga nüüd selle aitamise koha peal peab ka natukene selgitama, mida see aitamine tähendab. Sest see energiasüsteem, kus me täna asume, on ehitatud, ütleme, jämedalt, peale teist maailmasõda, ehk siis juba Nõukogude Liidu poolt. Ja Nõukogude Liit ei ehitanud seda energiasüsteemi mitte Eesti energiasüsteemina, vaid ehitas seda Nõukogude Liidu energiasüsteemina ja Eesti oli osa Loode-Vene energiasüsteemist. Ja me alles nüüd ühendame ennast sellest lahti. Ja me peame vaatama neid energiapoliitilisi ja ka konkreetse elektrijaama valikuid mingis kontekstis ja siia tekkis nüüd veel uus kihistus peale ja see on Euroopa Liit oma energiapoliitikaga. Mis ei ole jällegi nagu Eesti enda asi. Vaid on mingisugune kuskilt tulnud ja sellega kaasnevad samuti kohustused.

Ja lisaks ka see miks küsimus, üks oluline koht, et kui öeldakse, et Eesti on nii väike ja meie ju seda kliima soojendamist ei tekita, et miks me peame selle läbi nii palju nagu kannatama, eks. Ja võib-olla sellest eelnevast need kaks vastust tuligi, et esiteks me lahkusime Venemaa elektrisüsteemist mingil põhjusel, mitte tehnilistel põhjustel, mitte majanduslikel põhjustel, vaid mingitel muudel põhjustel, sellepärast et me tahtsime niimoodi. Ja täpselt samamoodi oleme osa Euroopa Liidu energiapoliitikast, mitte sellepärast, et me kangesti Eestis nüüd hakkaksime siin kliimat parandama, vaid mingitel muudel põhjustel, et me tahame olla osa Euroopa Liidust. Ja kui need kaks asja kokku panna, siis me jõuame sinna, et tegelikult need energiapoliitilised ja sealhulgas tehnoloogilised otsused või trendid ei lähtu enam Eestist, need tulevad kuskilt mujalt. Ja need muud trendid on väga süsinikuvaba energia tootmise poole kaldu ja taastuvenergia poole kaldu. Lisaks ka väga jõuliselt tekkinud lisakihistus ehk maailma jätkuv polariseerumine. Ja Eesti ja ka Euroopa mõnes mõttes isoleerumine on probleem, sest Euroopa Liidul enda energiaallikaid pole. Ei ole naftat, ei ole gaasi, natuke kivisütt on, aga seda palju enam ei kasutata. Ja mida Euroopa Liidul siis on? On päikest, on tuult. Need on kohalikud ressursid, mida tuleb kasutada selleks, et tagada Euroopa Liidus üleüldse energiaallikate olemasolu.

/.../