Toidufilmide festivali sünnipäeva retrospektiiv tipptegijatelt

Tähistame sel aastal 5ndat sünnipäeva ja uurisime selleks puhuks me festivali korduvalt külastanud valdkonna ekspertidelt, millised dokumentaalfilmid neile siiani eriti südamesse on jäänud ning mida filmide vaatamine neile pakkunud on.

Metsaköögi kokk, kokaraamatute autor ja fotograaf Hele-Mai Alamaa:

Mina ei tahaks välja tuua ühte konkreetset filmi. Dokid meeldivad mulle hullupööra ja seda just tänapäeva maailmas, kus kõigil on kiire-kiire-kiire. Režissöörid tegelevad mõne teemaga 10 ja 15 aastat, see on lihtsalt vaimustav.

Olen avastanud, et kui sean sammud dokfilmide festivalile, olgu need toidu-, moe- või loodusfilmid, siis ma ei lähe vaatama vaid ühte filmi. Pigem võtan ühe päeva ... kui võimalik, siis lausa mitu päeva. Istun kinosaalis ja vaatan järjest kolm-neli filmi. Ja uskuge, see on eriliselt hea päev. Siis juhtub nii, et sa ühest filmist enam ei otsi täit tõde, katarsist ja vastuseid. Leiad hoopis igalt poolt midagi ja kinost väljud absoluutselt uue inimesena. Ootan juba neid maikuu teisipäevi.

Kokk ja Eesti Peakokkade Ühenduse juhatuse liige Maru Metspalu:

Mulle on eriliselt meelde jäänud dokumentaal "Loomult põhjamaine" (linastus 2022. aasta programmis).

Selles filmis oli nii palju vastuolulist. Mäletan, et peale filmi olin ma kimbatuses. Ühelt poolt olin täis siirast imetlust KOKS restorani peakoka vastu, teisalt häirisid mind mälupildid surmatavast lambast (kuigi ta oli elanud ilusat elu), vaalalihast (kuidas vaadata traditsioone Fääri saarte kontekstis ja ellujäämist) ja korjatavatest metsikute lindude munadest (pidades silmas, et meil määritakse kormoranide mune õliga, et nende arvukust piirata).

Minu kui koka ja ka vegankoka jaoks oli see film ehk läbi aastate kõige enam segaseid tundeid tekitav. Mõnes mõttes on kõik, mis looduses kasvab, mingi eesmärgiga - on need taimed, linnud, loomad. Täiuslik tsükkel elust ja surmast. Meie oleme lõhkunud tasakaalu. Tasakaal toidu ja tooraine väärtustamise ning peakoka täiuslikkuse püüdluste vahel oli imetlusväärne.

Restoranide Lee, Lore Bistroo ja Freya omanik ning juht Kristjan Peäske:

Minule jättis väga sügava mulje film "Suurim väike talu" (linastus 2020. aasta programmis). Film jälgis pere, kes kolis maale elama ning otsustas teha kõik selleks, et maast, kus suurtootmine on rikkunud looduse tasakaalu, teha uuesti viljakas keskkond. Teema läheb mulle väga korda, sest töötades ise väiketootjatega, oli väga südantsoojendav näha, kuidas mõtestatud muutused ja liikumine mahult mitmekesisusele viis pinnase ja sellega seoses ka talu läbi raskuste uuele õitsengule. Film pakkus positiivset emotsiooni ja valgust, et kurssi muutes saab luua toimivaid lahendusi. Samas oli film täis inspiratsiooni ja motivatsiooni jätkata valitud koostööd väiketootjatega, et olla osa nende ökosüsteemist ja seeläbi panustada elukeskkonda, millesse ise usume.

Silver Saa, Lahepere villa. Foto: erakogu.

Lahepere villa peakokk Silver Saa:

Enim on meelde jäänud dokumentaal "Tasakaalu retsept" (linastus 2021. aasta programmis). Olles ise Covid19 perioodil nii peakoka kui omaniku kingades kõnetas selle filmi sisu mind isiklikul tasandil. Nägin, et ka teisel pool maailma otsa tegelevad inimesed omal alal samasuguste väljakutsetega, see aitas natuke vaimu rahustada. Covid19 oli vaimselt üks raskemaid perioode, sest tuli olla loov, enesekindel, motiveeriv keset kaost ja tugevat finantsilist ebakindlust. See periood kujundas mu väärtused ümber, ma pole enam ligilähedalegi sellele, kes olin varem. Film pakkus julgust olla mina ise. Olla aus oma inimeste vastu. Mulle väga meeldis selle restorani juhtimisstiil. Kriisides tuleb olla aus ja rääkida asjadest nii, nagu nad päriselt on, ainult nii on võimalik nendest väljuda inimlikult - sõltumata sellest, mis saab ärist edasi.

Vabariigi Presidendi Kantselei peakokk ning Eesti Peakokkade Ühenduse president Taigo Lepik:

Kuna inspireerivaid filme on olnud üksjagu, siis valisin välja „Haute Cuisine – tippkokanduse sünnilugu“ (linastus 2020. aasta programmis). Filmi vaatama minnes ei olnud mul vähimatki aimu, mida kokad pidid läbi elama üle saja aasta tagasi. Periood, kui toitu valmistati elaval tulel ja puudusid igasugused tänapäevased abivahendid. Nagu enamus toidufilmid, nii ka see avardas silmaringi ja pani oma argipäevatööd vaatama teise pilguga. Toidufilmid on alati nii vahetud ja täis siiraid emotsioone. Kuidas kirglikult panustades jõutakse püstitatud eesmärgini (kui külgnevad tingimused on õiged). Nagu alati, oligi ka selles filmis välja toodud kulinaarsed väljakutsed ja lahendused. Auguste Escoffier on siiski üks suurim kulinaarne klassik, kes alustas erinevate köögiprotsesside ja retseptide mõtestamist. Läbi toidufilmide räägitakse lugu me argipäevast, selle eripäradest ja toidu teekonnast taldrikule. Miskit ei võeta enesestmõistetavalt ja tulemustel on põhjuslikud seosed. Erinevate suurkujude juures on selgelt näha, kui oluline on sind ümbritsev meeskond, kellega sellel teekonnal püsida.

Restoranide OKO, Tuljak, NOA, Poko, Toko, Haapsalu Kuursaal ja Paju Villa peremees Martti Siimann:

Ühte filmi on keeruline välja tuua, kuna häid on olnud nii palju. Dokumentaal "Suurim väike talu" (linastus 2020. aasta programmis) näitas, et ka nii on võimalik. Film julgusest, jäärapäisusest ning lootusest. Ning mis kõige tähtsam, et tegevus viis sihile.

Film "Teetormaja" (linastus 2021. aasta programmis) oli tribuut meie aja ühele mõjukaimale kokale ja gastronoomia ning reisimise mõjuisikule. Kurb/magus ja jättis palju küsimusi õhku.

Dokk "Loomult põhjamaine: Michelini tärnid II" (linastus 2022. aasta programmis) oli vahetu ja aus. Tõi meelde NCH kokkade ühe mälestusväärseima reisi Fääri saartele, kus kutsujaks oli kohalik kalur. Eriti hingelähedane oli kirikupea jutustus, kuidas inimesed vaid restorani pärast reisisid maailma servale ja kogusid selleks pikalt vahendeid. Võiks olla kohustuslik film meie turismiarendajatele ja otsustajatele, et ei seistaks süüvimata ja nii kardinaalselt vastu julgetele ideedele (nt TABU Tartus Toomemäel).

"Haute Cuisine – tippkokanduse sünnilugu" (linastus 2020. aasta programmis) on must see film igale kokale või lihtsalt gastronoomiahuvilisele. Põnev ja hariv ning kinnitas, et põhitõed võivad kesta aastasadu.

Hoia silma peal ka Stockmanni paberajakirjal, kus teema veelgi põhjalikumalt käsitlemisele tuleb.

Toidufilmide festivali 2023 kava leiab siit.

Intervjueeris Helen Saluveer.

Featured