Maru Metspalu soovitab: Vegan V, Whisper Sisters ja Botaanik
Maru Metspalu, foto: Siim Vahur.
Kohad üle maailma, kuhu oled alati nõus uuesti reisima
Ma olen maailmas ehk liiga vähe ringi kolanud, et see nimekiri oleks inspireeriv või ootamatu. Tean ehk rohkem sellest, mis asub ühe või teise maantee vahel Eestis, kus on ilusad rannad või millise „suvalise” tee servas on hulganisti põldmarju. Ma olen alati lummatud, kui mööda Eestimaad sõidan. Siiralt. Igal aastaajal, ausalt.
Ma näen ka väga selgeid ja realistlikke unenägusid. Mõnel korral olen unes viibinud samas kohas mitmeid kordi ja ka söönud unes... ääretult eredad kogemused. Neid kohti kahjuks kellelegi teisele soovitada ei saa…
Söögi – ja joogikohad üle maailma, mida julged ja raatsid teistelegi soovitada
Rohkem elamusi on pakkunud matkavõileibade söömine kusagil hunnitus kohas... inimtühjal rannaribal.
Söögi – ja joogikohad, mida kiidad Eestis
Vegan restoran V ja Mikk Mägi – elavad legendid. Põhjaka oma rustikaalses lihtsuses on alati võluv. Whisper Sisters ja Botaanik – joogid nagu maailmad, millesse sukelduda. Ma unistan Tõnise (Tõnis Saar Gastronomy) õhtusöögist! Tahaksin soovitada ka kohti, mida kahjuks enam pole, nagu Kaido Metsa restoran Juur.
Oma loodud seenenädala erimenüü järgi käivad endal vahel neelud, mis kunagi Von Krahli Aias oli või Tru Kitcheni kollase peedi eelroog. Maitsemaailmu, mida igatseda jagub aga maailm on pöördumatult muutunud ja need kohad ajalooks muutunud.
Rüübe, milleta ei saa ega taha
Vesi. Ma ei oska olla ilma veeta. Ja nii veider kui see ka pole, siis islandi sambliku tee – mulle meeldivad mõrud maitsed. Kuusevõrse naps samuti.
Desserdiga või ilma. Kui koos, siis milline?
Desserdiga. Punkt peab olema. Veel parem, kui see kujuneb saluudiks. Midagi külma ja midagi kreemist, krõmpsu ja haput, plahvatavat ja suus sulavat.
Ürt või maitseaine, ilma milleta ei saa ega taha
Angervaks, purpurne basiilik, must pipar ja fenkoli seemned.
Toiduteemaline film, mida viimati nägid ja julged soovitada
Seaspiracy oli ehk viimane. Märksa laiem teema, kui lihtsalt „kala” ja meie ökosüsteem.
Rotteni erinevad osad Netflixis on olnud valgustavad ning lükanud isude hulgast nii mõnegi suvalise šokolaadi ja iga kord, kui käsi avokaadode poole sirutab... mõtlen enne pikalt.
Toidufilmide festivalil nähtud “Merci, Bocuse” pani aga viimati sügavalt mõtlema fine dining’u peale. Austan sügavalt kokkade pingutusi ja distsipliini, aga tahaks küsida, kas see kõik on ikka neid ohverdusi väärt? Ootan ka aega, mil sellise kaliibriga võistlustel oleks täistaimne menüü - see lööks nii mõnelgi vaheda noa käest!
Heliteos, mille saatel ise meelsasti süüa teed või millega seostub konkreetne toiduteemaline elamus või asukoht
Florence and the Machene on alati minuga köökides kaasas olnud. Kokkade kooslused loovad huvitavaid taustu ja annab võimalusi sukelduda kellegi teise hinge.
Efterklang aga kõrvus menüüsid luues, neid lahti kirjutades ja visualiseerides. Muusika on väga oluline toidu juures.
Söögi – või joogiretsept, mida lugejatega raatsid jagada
Korja pihlakaid ja pane nad paariks nädalaks sügavkülma. Seejärel poeta suurema purgi põhja. Lisa suhkrut sama palju, kui on pihlakaid ning vala peale viina niipalju, et kõik oleks kaetud. Peida kappi, käi aeg-ajalt segamas ja raputamas ning jõulude ajal rõõmusta! Pst... alkohol kahjustab tervist aga väike lonks pihlaka headust toob ainult rõõmu!
