Olümpiamedalist Koit Uustalu: “Tahaksin, et meie valdkonda väärtustataks Eestis rohkem.”
Tippkokk Koit Uustalu. Foto: erakogu.
Eesti võistkond osales käesoleva aasta veebruaris esimest korda ajaloos legendaarsel IKA Kulinaaria Olümpial Saksamaal ning võitis hõbemedali ning pronksmedali. Erakordse tulemusega debüüt väärib omakorda ka kõigi võistkonnaliikmete personaalset tutvustamist. Nii olemegi palunud eranditult kõigil tiimiliikmetel ühesugused ankeedid täita, et nendega veelgi paremini tuttavaks saada ja poodiumile tõsta medalistid, kes kaks aastat enne võistlust väsimatult selleks tulemuseks treenisid.
Nimi: Koit Uustalu
Amet: peakokk
Ametikoht: peakokk GMP Grupis, Eesti Peakokkade Ühenduse juhatuse liige
Roll IKA Kulinaaria Olümpial: kogu meeskonna ja võistluse tugi, tooraine, sponsorid
Miks ja millal valisid just selle ameti?
Teadsin juba kolmandas või neljandas klassis, et minust saab kokk. Eeskujuks oli minu vanaisa – kunagine allveelaeva kokk, keda peeti Kunda parimaks kalasuitsutajaks.
Kelleks Sa tahtsid lapsena saada?
Ausalt öeldes ei mäleta, et oleks mingit erilist ametit silmas pidanud. Esimene amet mis kõnetas oli ikka kokaamet.
Kus ja mida Sa õppinud ja/või end täiendkoolitamas oled käinud?
Alguses õppisin Kunda Keskkoolis. Selle kõrvalt mängisin korvpalli ja omandasin treeneri paberid. Kundas sai omandatud ka väikelaevajuhi paberid. Kokaõpinguid alustasin Tallinna Teeninduskoolis ja olen end täiendanud peamiselt Prantsusmaal, Itaalias ja Taanis erinevate kokkade juures ja koolitustel.
Kas Sul on valdkonnas eeskujusid või inspiratsiooniallikaid? Kui jah, siis kes?
Ma arvan, et otsest eeskuju mul pole. Kuid jälgin kõiki ja proovin leida sealt selle, mis mind kõnetab.
Mis on Sinu jaoks selle ameti juures kõige raskem või kõige suurem väljakutse?
Inimesed ja nendeni jõudmine, et panna oma kolleegid sinuga ühtemoodi hingama.
Millist tarkust jagaksid 20-aastasele iseendale praegu?
Ole veel julgem ja nahaalsem!
Mis Sa tahaksid, et Eestis Sinu valdkonnas paremini või teisiti oleks?
Suhtumine meie töösse ja selle väärtustamine just Eestis. Paljud on nõus maksma pudeli veini eest suuri summasid, kuid toitu ei hinnata samaväärselt. Kokk paneb toitu oma hinge ja teadmised ning tasu selle eest on tihtipeale jube väike...
Mis on Sinu enda jaoks olnud seni suurim tunnustus või eriliseim hetk?
Konkreetselt ei oskagi kohe midagi välja tuua, sest neid hetki on olnud piisavalt erinevas võtmes. Kuid näha oma lapsi söömas head toitu, ja et nad oskavad seda hinnata, on minu jaoks eriline.
Kellele või millele Sa oled tänulik?
Eks ikka oma perele, et nad on seda teekonda minuga käinud. Ka nendele kokkadele, kes mind kunagi kantseldasid, kui noor ja uljas olin. Ning nendele kolleegidele, kes on tahtnud minuga koos toitu valmistada ja on sellesse uskunud.
Miks kandideerisid olümpiavõistkonda või osalesid olümpiavõistkonna töös?
Kuna olen Eesti Peakokkade Ühenduse juhatuse liige, siis minu jaoks oli loomulik otsus olla kohal kui meeskonna tugi.
Mis oli Sinu jaoks kogu selle kaheaastase ettevalmistus – ja võistlusperioodi jooksul kõige raskem?
Kuna minu roll võistkonnas ei eeldanud igapäevast treenimist ja võistluse läbimängimist, siis igapäevaselt ma ettevalmistusperioodil kohapeal ei olnud ja seetõttu ei olnud see ka raske. Pigem oleksin tahtnud veelgi rohkem ise panustada.
Mis oli selle perioodi jooksul kõige huvitavam või inspireerivam?
Eks ikka võistlused ise ja kogu kohapealne ettevalmistus.
Mida uut enda kohta teada said selle protsessi jooksul?
Märkimisväärseid üllatusi või midagi väga uut minu jaoks polnud. Kuid sain kinnituse, et olen päris hea meeskonnamängija.
Mida uut õppisid nii selle protsessi käigus kui ka võistlusel kohapeal?
Eks ikka organiseerimist ja ka seda, kui tähtsad on pisidetailid. Ning kui tähtis on see, et inimesed hingaksid ühes rütmis ja jätaksid oma egod kõrvale. Siis tuleb ka hea tulemus.
Mis Sa arvad ja kuidas hindad kohapealset võistlust korraldusliku poole pealt? Kas midagi võiks olla teisiti või paremini?
Minu jaoks oli kõik super. Kuna me pole harjunud selliste mastaapidega, siis on võrrelda ka natuke raske.
Kas oleksid nõus järgmisele olümpiale minema?
Tahtmine on, aga on ka muu elu, mida elama peab. Selleks, et minna võistlema, peavad paljud asjad paika jooksma, et see võimalik oleks - pere, töö, raha. Tahtmisest üksi paraku ei piisa.
Kas kokkad muusikat kuulates või vaikuses? Kui muusikaga, siis mille saatel eelistad maitseid luua?
Muusikaga ikka, kuid pigem selline 90ndate RnB või siis tänapäeva raadio, kuid kokku mitte üle kahe tunni.
Lemmikroog kodus ja lemmikroog restoranis?
Kodus ikka praekartul ja restoranis pigem midagi värsket - kas midagi kohalikust kalast või boeuf à la tartare.
Millist rooga Sa ise kunagi restoranis süües ei telliks?
Tigusid.
Mis Sa arvad fine dining’u tulevikust nii Eestis kui ka kogu maailmas?
Arvan, et see saab luksuskaubaks ja sama ka Eestis, sest fine dining ise raha ei teeni ja neid investoreid, kel see on hobi ja kes seda rahastavad, ei ole üleliia palju. Ja samas, kust algab fine dining ja lõppeb dining? :)
Koht või söögikoht laias maailmas, kuhu oled alati tahtnud minna, aga pole veel jõudnud?
Neid kohti on palju, kuid tahaks minna restorani Frantzén Stockholmis.
