Olümpiamedalist Külli Värnik: "On lausa solvav, kui vähe meedias Eesti jaoks nii olulist teemat kajastati."
Külli Värnik. Foto: erakogu.
Eesti võistkond osales käesoleva aasta veebruaris esimest korda ajaloos legendaarsel IKA Kulinaaria Olümpial Saksamaal ning võitis hõbemedali ning pronksmedali. Erakordse tulemusega debüüt väärib omakorda ka kõigi võistkonnaliikmete personaalset tutvustamist. Nii olemegi palunud eranditult kõigil tiimiliikmetel ühesugused ankeedid täita, et nendega veelgi paremini tuttavaks saada ja poodiumile tõsta medalistid, kes kaks aastat enne võistlust väsimatult selleks tulemuseks treenisid.
Nimi: Külli Värnik
Amet: tegevjuht
Ametikoht: Eesti Peakokkade Ühendus
Roll IKA Kulinaaria Olümpial: asjaajaja ning suhtlus meedia ja sponsoritega
Miks ja millal valisid just selle ameti?
Eesti Peakokkade Ühenduse tegevjuhi amet tuli ise minu juurde. Olen pikalt töötanud ajakirjanduses ja muuhulgas toiduvaldkonnas, tundsin mitmeid kokkasid ja nii mulle ettepanek tehti.
Kelleks Sa tahtsid lapsena saada?
Korvpallitreeneriks ja kehalise kasvatuse õpetajaks.
Kus ja mida Sa õppinud ja/või end täiendkoolitamas oled käinud?
Hariduselt olen majandusmagister (majandusküberneetika), meedia täiendkoolitusi olen ajakirjanduse karjääri jooksul saanud päris palju, samuti turundusteemalisi. Kokkamises olen end täiendanud kokanduskursustel. Paar aastat tagasi astusin Räpina aianduskooli, et saada aednikuks.
Kas Sul on valdkonnas eeskujusid või inspiratsiooniallikaid? Kui jah, siis kes?
Eeskujusid pole, kuigi tagantjärele olen aru saanud, et tahan väga sageli teha neid roogasid või konserve, nagu isa omal ajal tegi. Inspiratsiooni leian iga päev, kui midagi uut ja põnevat maitsen või kokaraamatuid lehitsen.
Mis on Sinu jaoks selle ameti juures kõige raskem või kõige suurem väljakutse?
Pakkuda kõikidele EPÜ liikmetele võimalust ühenduse tegevuses kaasa lüüa, aga 150ne peakoka puhul, kellel kõigil oma egod, on see aeg-ajalt võimatu.
Millist tarkust jagaksid 20-aastasele iseendale praegu?
Räägi oma vanematega rohkem, see aeg, kus sa seda enam teha ei saa, võib liiga ootamatult kätte tulla.
Mis Sa tahaksid, et Eestis Sinu valdkonnas paremini või teisiti oleks?
Midagi tuleb Eestis ette võtta restoranigiididega, nende rohkus on klientidele eksitav. Piisaks kui oleks Michelin ja siis üks kohalik. Kusjuures kohalikus giidis peaks kategooriad kaasajastama ja arvestama Eesti restoranide eripärasid. On ebaõiglane, kui samas kategoorias võistlevad suur 100-kohaline seitse päeva nädalas lahti olev restoran ja pop-up restoran, kus kolmel päeval nädalas ettetellimisel 20le inimesele süüa pakutakse.
Üks asi võiks veel muutuda - menüüde keel. Fine dining'ule udupeened prantsuskeelsed nimetused sobivad (kui need on ka lahti kirjutatud või seletatud), aga muudes restoranides pole küll bavaroise või mousseline jaoks kohta. Keeruline nimi ei tee rooga uhkemaks, küll aga paneb peale kohustuse, et roog peab nimetusele vastama.
Mis on Sinu enda jaoks olnud seni suurim tunnustus või eriliseim hetk?
Neid hetki on olnud erinevaid ja päris palju, ühte konkreetset välja tooma ei hakka.
Kellele või millele Sa oled tänulik?
Ma olen tänulik oma vanematele, et nad on kasvatanud mind selliseks, kes peab tähtsaks nii haridust kui ka haritust ning on mind õpetanud ja suunanud oma kätega asju tegema. Ja oma perele, kes kõik minu Hunt Kriimsilma üheksa ametit välja kannatavad ja tagant innustavad.
Miks kandideerisid olümpiavõistkonda või osalesid olümpiavõistkonna töös?
Olen EPÜ tegevjuht ja sattusin meekonna juurde seoses töökohustustega. Olümpiale minek oli sellele teekonnale kirss tordil.
Mis oli Sinu jaoks kogu selle kaheaastase ettevalmistus – ja võistlusperioodi jooksul kõige raskem?
Tekitada olümpiaga meedias huvi. See on lausa solvav, kui vähe meedia sellisest Eesti jaoks suurest ja tähtsast asjast kirjutas.
Mis oli selle perioodi jooksul kõige huvitavam või inspireerivam?
Minu jaoks oli kõige huvitavam näha meeskonda kokku kasvamas. Harjutusperioodil seda polnud ja kartsin, mis mulje me maailmale jätame. Aga see, kuidas meeskond end kokku võttis ja kui professionaalselt nad võistlussituatsioonis tegutsesid, tõi pisara silma - nii uhke tunne oli.
Mida uut enda kohta teada said selle protsessi jooksul?
110le inimesele õhtusöögiks restoran valmis sättida on lihtne, kui sul on sellised partnerid nagu Different, Funtime ja Nordic Catering.
Mida uut õppisid nii selle protsessi käigus kui ka võistlusel kohapeal?
Õppisin kasutama tööstuslikku nõudepesumasinat, varem polnud ma sellega kokku puutunud.
Mis Sa arvad ja kuidas hindad kohapealset võistlust korraldusliku poole pealt? Kas midagi võiks olla teisiti või paremini?
Võistluste korralduslik pool oli hea. Reegleid oli natuke palju ja kehvalt lahti kirjutatud, seetõttu nii mõnigi jäi arusaamatuks. Nüüd ehk oleme karastunud ja järgmine kord teadlikumad, kus aega säästa, mida saab ette valmistada, et meeskonnal poleks kohapeal selline tamp. Tagasiside võiks olla ka läbipaistvam.
Kas oleksid nõus järgmisele olümpiale minema?
Kui kutsutakse, siis miks mitte.
Kas kokkad muusikat kuulates või vaikuses? Kui muusikaga, siis mille saatel eelistad maitseid luua?
Pigem vaikuses.
Lemmikroog kodus ja lemmikroog restoranis?
Kodus praekartulid hakklihakastmega. Restoranis on nii juhtunud, et valin võimalusel toore kala või liha ehk carpaccio või tartar.
Millist rooga Sa ise kunagi restoranis süües ei telliks?
Vist polegi sellist, ikka tahan katsetada ja proovida.
Mis Sa arvad fine dining’u tulevikust nii Eestis kui ka kogu maailmas?
Fine dining ei kao kuhugi. Fine dining restoranide arv tõenäoliselt väheneb, aga selle asemele tulevad suurtesse restoranidesse peakoka lauad (või nurgad), mis kannavad ka koka nime. Ehk kokkuvõttes jääb valik samaks või isegi suureneb. Fine dining on vajalik eelkõige kokkadele, et oleks, kus oma loomingut näidata ja külalistel koht, kus kokakunst ja koka nimi omavahel kokku viia. Ja kindlasti leidub ka maksejõulist klientuuri, kes seda nautida saavad ja oskavad.
Koht või söögikoht laias maailmas, kuhu oled alati tahtnud minna, aga pole veel jõudnud?
Mul ei ole midagi sellist meelel.
