Olümpiamedalist Merle Jakobson: "Kuniks on maailmas kunstikogujaid ja kunstinautlejaid, elab ja õitseb ka fine dining."
Merle Jakobson. Foto: Evelin Lumi.
Eesti võistkond osales käesoleva aasta veebruaris esimest korda ajaloos legendaarsel IKA Kulinaaria Olümpial Saksamaal ning võitis hõbemedali ning pronksmedali. Erakordse tulemusega debüüt väärib omakorda ka kõigi võistkonnaliikmete personaalset tutvustamist. Nii olemegi palunud eranditult kõigil tiimiliikmetel ühesugused ankeedid täita, et nendega veelgi paremini tuttavaks saada ja poodiumile tõsta medalistid, kes kaks aastat enne võistlust väsimatult selleks tulemuseks treenisid.
Nimi: Merle Jakobson
Amet: kondiiter, koolitaja
Ametikoht: Merlette
Roll IKA Kulinaaria Olümpial: Eesti võistkonna kondiiter
Miks ja millal valisid just selle ameti?
Ma vist pigem kasvasin kondiitriks, kui otsustasin selleks saada. Olin hoopiski küpsetamispisikuga filoloog. Kui asusin oma lõbuks Pariisis prantsuse kondiitrikunsti tudeerima, hakkasid kolleegid ja sõbrad minu käest tähtpäevadeks torte küsima. Ja siis hakkasime korraldama ühiseid kokkamisõhtuid. Lõpuks tegin torte une- ja pereaja arvelt ja täiskohaga töö kõrvalt. Kondiitrikunst avas minu sees loomingulisuse ja kunstnikuhinge, mida ei arvanudki endal olevat. Tolleks ajaks olin aga Eestist pikemalt eemal olnud ja meid ootas ees kodu Tartus. Elukohavahetus tundus olevat hea võimalus ka uue töö katsetamiseks: kuidas oleks torte teha tööajal ja olla iseenda tööandja. Palju suuri elumuudatusi korraga. Väikestele tellimustele on aga järgnenud suuremad ja koduköögi-koolitused on kolinud õppeklassidesse. Kondiitrielu on toonud palju ägedaid kogemusi ja mälestusi. Ja eelkõige vabaduse, nii loomingulise kui ka isikliku.
Kelleks Sa tahtsid lapsena saada?
Mul ei olnudki kindlat nägemust. Algkoolis tahtsin sedasama, mis mu pinginaaber, nt loomaaiatalitajaks, edasi oli keerulisem. Ka ülikooli inglise filoloogiat õppima ei läinud ma selleks, et saada õpetajaks või tõlkijaks või keeleteadlaseks, vaid seepärast, et see on kindlasti kasulik ega voola mööda külgi maha. No ja osutuski kasulikuks ja viis mind enam kui kümneks aastaks elama ja töötama Luksemburgi eurotõlkija ametisse.
Kus ja mida Sa õppinud ja/või end täiendkoolitamas oled käinud?
Tartu Ülikooli inglise filoloogia bakalaureuseõppele järgnes sealsamas konverentsitõlgi magistriõpe. Luksemburgis elades ja esimese lapsega kodus olles tekkis end soov täiendada hoopis muus vallas, õppida midagi praktilisemat. Mõtlesin valida ühe oma hobidest ja sellega süvitsi minna. Kaalusin, kas õppida joogaõpetajaks (aga selleks oleks soovinud minna Indiasse) või siis tudeerida prantsuse kondiitrikunsti. Pariis oli lähemal. Seega astusin sealsesse Le Cordon Bleu kokakooli ja lõpetasin selle kondiitrina. Seejärel olen end pidevalt kondiitrialaselt täiendanud erinevates meistriklassides erinevate nimekate kondiitrite käe all ja erinevates kondiitrikoolides.
Kas Sul on valdkonnas eeskujusid või inspiratsiooniallikaid? Kui jah, siis kes?
Ikka, muidugi. Alustades mu enda õpetajast Le Cordon Bleu koolist chef Nicolas Jordan, Meilleur Ouvrier de France ja õpetaja suure algustähega, üdini andekas, tark, ülitöökas ja samas nii tagasihoidlik. Ta süstis minusse uudishimu ja pani mind otsima vastuseid. Kooli lõpetamisel sosistas ta mulle kõrva ühe lause, mida ma kannan endaga elu lõpuni kaasas. Andekaid kondiitreid, kelle tegemistel silma peal hoida, on muidugi maailm (ja Instagram) täis.
Mis on Sinu jaoks selle ameti juures kõige raskem või kõige suurem väljakutse?
Ei ütlemise õppimine, enda säästmine, enda tööle hinnasildi külge riputamine, hunt Kriimsilma üheksa ameti täitmine. Aga per aspera...
Millist tarkust jagaksid 20-aastasele iseendale praegu?
Muretse vähem! Mõtle vähem!
Mis Sa tahaksid, et Eestis Sinu valdkonnas paremini või teisiti oleks?
Käsitööd võiks rohkem väärtustada! Parimast saadaolevast toorainest just sinu soovidele vastavalt tehtud tordi hinda ei saa võrrelda toidupoest saadava tehasetordi omaga. See on nagu valmistoidu võrdlemine gurmeerestoranis pakutavaga. McDonald’sis müüdavate sulatatud tehasemakroonide hind on aga kahjuks kõrgem enamike pagariäride (ja ammugi veel kodukondiitrite) küsitavast makroonihinnast. Miks?
Mis on Sinu enda jaoks olnud seni suurim tunnustus või erilisim hetk?
Ooo, neid on palju! Selliseid hetki tuleb korjata ja salvestada, et saaks mõõnaperioodil neid endale meenutada ja nende abil suunurki ülespoole kruttida. Isiklikus plaanis on erilisimad hetked muidugi poegade sünnid. Kondiitrivallas Le Cordon Bleu lõpetamine II kohaga, magusate suupistete pakkumine presidendi Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul, Tartu Rahvaülikooli aasta õpetaja tiitel, Eesti esmakordne esindamine IKA Maailma Kulinaaria olümpial (see hetk, kui viimane taldrik sai viimasel võistluspäeval lauda viidud ja me Anna Šaluhhinaga suurest kergendusest võidu kallistasime ja pillisime).
Kellele või millele Sa oled tänulik?
Oma perele – abikaasale, kes toetab mind igati mu ettevõtmistes. Lastele, kelle magusaisu ei rauge. Issule, kes tõttab mulle alati rõõmuga suurema tööhunniku korral appi. Emmele, kes muudkui muretseb minu pärast. Vanale, kes hoiab mul pilvepiirilt silma peal. Sõpradele, kes hoiavad pöialt ja elavad kaasa ja kelle uks on avati valla. Kaasteelistele. Õpetajatele. Elule.
Miks kandideerisid olümpiavõistkonda või osalesid olümpiavõistkonna töös?
Enda proovile panemiseks ja uute kogemuste saamiseks. Oma rajalt kõrvale astumine avab hoopis uusi horisonte. See rikastab ja õpetab.
Mis oli Sinu jaoks kogu selle kaheaastase ettevalmistus – ja võistlusperioodi jooksul kõige raskem?
Eemalolekud kodust ja perest (sõitsin ju Tartu ja Tallinna vahet ja magasin oma voodi asemel hoopis sõbranna roosal diivanil). Kindlasti ka võistluspäevad Stuttgardis, see väga pingeline periood, mis tekitas kohe pikema unevõla.
Mis oli selle perioodi jooksul kõige huvitavam või inspireerivam?
Magusamenüü väljatöötamine - kuidas mõtetest ja katsetustest, eksimustest ja eksperimenteerimisest sünnib lõpuks magustoit. Ja suupisted. Ja šokolaadiskulptuur. See, kuidas me Annaga teineteist täiendasime ja toetasime. Kuidas kaks antenni hakkavad kokku pannes särisema.
Mida uut enda kohta teada said selle protsessi jooksul?
Et ma olen vintske, ei kuku kokku, ei anna alla, tulen toime pinge all ja leian lahenduse ka siis, kui asjad ei lähe millegipärast plaanipäraselt. Ehkki olen magusamaailmas töötanud enamasti üksikvõitlejana, sain selgeks, et mulle vägagi sobib meeskonnas tegutsemine, kus saab nii küsida kui ka anda nõu.
Mida uut õppisid nii selle protsessi käigus kui ka võistlusel kohapeal?
Restoraniköögis töötamine oli minu jaoks midagi uut, nagu ka magustoitude taldrikule sättimine ja šokolaadist kurepesa polnud ma samuti kunagi varem teinud. Aga inimesed on ilusad ja head. Ma ei pidanud ju midagi tegema ega õppima üksi. Mul oli tiim, mul oli Anna, mul olid õpetajad, abistajad ja mentorid. Ühiselt ühise eesmärgi nimel tasub pingutada. Aaa, no ja vene keeles oskan nüüd vanduda ka.
Mis Sa arvad ja kuidas hindad kohapealset võistlust korraldusliku poole pealt? Kas midagi võiks olla teisiti või paremini?
Arusaadavalt on sellisel tasemel võistlusel palju reegleid. Küll aga ei saa ma aru, miks nii paljud neist on kirjutamata ja miks osad selguvad alles võistluse eel kohapeal. Väike segadus oli seal kellaaegadega ja oma kraamiga võistluspaika saamisega. Ja no miks ometi ei instrueeritud meid teise võistlusköögi ahjude osas - ma pidin ringilendavaid beseesid nähes kreepsu saama.
Kas oleksid nõus järgmisele olümpiale minema?
Eesti lippu kõrgel hoides kokata võiks veel küll. Kui elu lubab ja kamraadid (või patsaanid ;)) on pardal, siis miks mitte.
Kas kokkad muusikat kuulates või vaikuses? Kui muusikaga, siis mille saatel eelistad maitseid luua?
Küpsetan alati koos meeleolu-muusikaga. Minu lemmik-kanaliteks on Klassikaraadio ja KlaRa Nostalgia veebiraadio. Lisaks on mul Spotify’s hunnik äramärgitud albumeid ja mitmeid playliste vastavalt tujule. Prantsuskeelset muusikat kuulan igas stiilis.
Lemmikroog kodus ja lemmikroog restoranis?
Kodus abikaasa küpsetatud pühapäevased pannkoogid ja restos magusroog.
Millist rooga Sa ise kunagi restoranis süües ei telliks?
Tigusid.
Mis Sa arvad fine dining’u tulevikust nii Eestis kui ka kogu maailmas?
Tõenäoliselt on sel Eestis ees rasked ajad, aga kindlasti usun selle tulevikku. Fine dining’u eesmärk on pakkuda elamust, seega on see minu jaoks kunstivorm ning kuni on maailmas kunstikollektsionääre ja -nautlejaid, elab ja õitseb ka kõrgeim toidukunst.
Koht või söögikoht laias maailmas, kuhu oled alati tahtnud minna, aga pole veel jõudnud?
Sooviksin külastada restorani, mis on spetsialiseerunud just magustoidule. Näiteks CODA Berliinis, mis sai esimese magustoidurestoranina Michelini tärni ja nüüdseks on sel neid kaks. Või Le Sarkara Courchevelis Prantsusmaal, mil on samuti kaks tärni.
