Olümpiamedalist Maru Metspalu: “Kus on Kultuuriministeeriumis rida kokkade ja toidukunsti jaoks? See on oluline osa meie kultuurist ja identiteedist!"
Maru Metspalu. Foto: Siim Vahur.
Eesti võistkond osales käesoleva aasta veebruaris esimest korda ajaloos legendaarsel IKA Kulinaaria Olümpial Saksamaal ning võitis hõbemedali ning pronksmedali. Erakordse tulemusega debüüt väärib omakorda ka kõigi võistkonnaliikmete personaalset tutvustamist. Nii olemegi palunud eranditult kõigil tiimiliikmetel ühesugused ankeedid täita, et nendega veelgi paremini tuttavaks saada ja poodiumile tõsta medalistid, kes kaks aastat enne võistlust väsimatult selleks tulemuseks treenisid.
Nimi: Maru Metspalu
Amet: taimetoidu entusiast, kokaraamatute autor, toidukunstnik
Ametikoht: Paras kompott peadirektor :)
Roll IKA Kulinaaria Olümpial: toetada ja tuua alati naeratus näole, kui kokad pea peaksid tõstma. Lisaks kajastada läbi sotsiaalmeedia eluolu, võistlust, unetust, õnne ja toidu ilu.
Miks ja millal valisid just selle ameti?
Enamus ajast on mul tunne, et ma olengi hunt kriimsilm. Osaliselt tootearendaja, osaliselt Eesti Peakokkade Ühenduse juhatuses, mis tähendab seotust võistluste, kodumaise tooraine tutvustamise ja väga palju muuga. Minu missioon on ikkagi täistaimne toit ja sellega seonduv. Teen õhtusööke, näiteks Villa Dombrovkas või hoopis üritustel, koolitan ja aitan täistaimse toiduga sina peale saada neil, kes muidu lihausku on, ning püüan sedasi jätkusuutlikumat maailmavaadet taldrikule tõlkida.
Kelleks Sa tahtsid lapsena saada?
Mul oli mitu soovi. Vanaemal ja vanaisal oli üks imeilus, suur aedade raamat. Vene keeles ja midagi ei saanud aru. Aga mäletan, et joonistasime täditütrega aiaplaane – kuhu paigutada pirnid, kuhu pojengid ja kapsad. Juuksuriks tahtsin ka saada. Terve elu olen endal ise tukka lõiganud, tütrel lõikan ja kui keegi veel palub, siis alati võtan väljakutse vastu oskusi omamata, aga midagi mulle selles meeldib.
Kus ja mida Sa õppinud ja/või end täiendkoolitamas oled käinud?
Olen tegelikult ju paberite järgi tekstiilikunstnik ning hiljem käisin ja õppisin väikeettevõtjaks. Täiendkoolitus on iga päev, kui tahaks midagi omnivoori taldrikul muuta täistaimseks. Teiste kokkadega koos tegemine on alati väga inspireeriv!
Kas Sul on valdkonnas eeskujusid või inspiratsiooniallikaid? Kui jah, siis kes?
Hetkel tahaks öelda, et Douglas McMaster, kes peab Londonis zero waste restorani, kus pole prügikasti!
Mulle väga meeldib ka see, millist sammu astub Fotografiska... Peeter Pihel, Merlin Vettik ja Aldur Soosalu. Inspiratsiooni tuleb uksest ja aknast, vahel lompi astumisestki, ootamatustest.
Mis on Sinu jaoks selle ameti juures kõige raskem või kõige suurem väljakutse?
Ehk see, et porgand, lõvilakk ning teised seened, maapirn ning oad võivad olla taldriku staariks ja seda palju kestlikumalt kui mistahes loomne tooraine.
Millist tarkust jagaksid 20-aastasele iseendale praegu?
Mõneti tahaks öelda, et mine õpi midagi asjalikumat – elus ei pea äkki kõik „midagi hingele“ andma. Mitte, et ma arvaks, et kui ma oleksin ajalugu läinud õppima, siis oleks nüüd maja, suvila, seesmine rahulolu, puhkused soojal maal ning.... mis need „õiged asjad” on, mida peaks tahtma saavutada? Rohkem eneseusku! Seda ütleksin ka 41-aastasele Marule! Seda uue lehe keeramise otsustavust nagu siis, kui vahetasin peale põhikooli kooli, peale keskkooli Tallinna Tartu vastu jne.
Mis Sa tahaksid, et Eestis Sinu valdkonnas paremini või teisiti oleks?
Ma tahaksin, et ei peaks kogu aeg tõestama, et mina või veganid ei ole „kaelkirjakud“ ja me ei söö oksi lõunaks või näksi muru ning meile restoranides tomati-kurgisalatit pakkudes ei tähenda, et see oleks automaatselt „vegan-sobilik toit“. Need veganlusega seotud müüdid, lõputud naljad, lihakokkade üleolek, mis näitab ehk nende oskamatust – ma tunnen, et ma olen väsinud sellest. Õnneks on kohti, kus osatakse teha fantastilist täistaimset toitu.
Teine, mis mind toidu teema puhul jõuetuks teeb on see, kui vähe tuntakse huvi kasvõi sellesama kokkade võistkonna ja nende tegemiste vastu. Meil kajastab meedia valimatult kõike. Lillede ümberistutamine on ka „kuumem“ teema või sportlased 100ndal kohal ja mistahes alal kui kokad, kes esindavad Eestit IKA Maailma Kokkade Olümpial ning tulevad sealt medalitega koju. Need kokad tegid seal ajalugu ja ma olen nii õnnelik, et ma nägin seda toimumas. Klomp oli meeleliigutusest kurgus, kui nad lõpetasid. Kus on Kultuuriministeeriumi Excelis rida neile, sest see on kultuur? Õnneks on meil erasektoris toetajaid ning maailma ägedaim köök ETS Nordi tehases, mille sisustamisel panid seljad kokku nii mõnedki ettevõtted, sh Haktek Seadmed. See ei ole sugugi väike asi!
Kolmandaks, maksud toidu ja külalislahkuse sektoris. See ei aita kuidagi edasi! Toit on osa kultuurist, turismist ja on miski, millega silma paista.
Mis on Sinu enda jaoks olnud seni suurim tunnustus või eriliseim hetk?
Esimene kord, kui inimesed saalis sõid minu tehtud toitu! See oli täiesti ebareaalne. Hiljem muutus see argipäevaks, aga see rõõm jäi. Vahel tunnen sellest puudustki, aga õhtusöögid korvavad selle.
Iga kord, kui keegi üllatub, et läätsedest saab pannkooki teha ning lauas nenditakse, et nad ei tunne lihast puudust! Minu töö on korda läinud!
Kevadel ootab mind MAD Akadeemia Kopenhaagenis. See, et mind sinna valiti ja et ma sain sinna stipendiumi. Ma ei oleks osanud seda oodata. Vist järjekordne hetk, kus ma imestan.
Kellele või millele Sa oled tänulik?
Siimule, õele, vanematele, vanavanematele, sõpradele ja kadunud kass Minkale – neile, kes minu ümber on olnud need 41 aastat ja loodetavasti on seda edasi. Pideinimesed elus on olulised!
Miks kandideerisid olümpiavõistkonda või osalesid olümpiavõistkonna töös?
Eesti Peakokkade Ühenduse juhatuse liikmena oli mul see au ja rõõm toetada taustal. Seisus kohustas! Ma ei ole võistleja kokk – minu närvikava ega oskused ei ole selleks vastavad. Pealegi, ma ei puutu liha ega muid loomseid produkte. Vegan-võistlust ei ole veel korraldatud. :)
Mis oli Sinu jaoks kogu selle kaheaastase ettevalmistus – ja võistlusperioodi jooksul kõige raskem?
Minu jaoks oli ehk vahel raske näha võistlustoidus lugu, mida üks või teine toit peaks rääkima. Panen selle pigem oma „kunstniku“ loomuse alla, kes on harjunud lugusid rääkima läbi oma tegevuste... toidu, kudumiste, kirjutamise.
Mis oli selle perioodi jooksul kõige huvitavam või inspireerivam?
Ühelt poolt toidu muutumine, lisandite areng. Hapukapsakreem, mis vahetas brioche’i hoopis kalataldriku vastu. Veganroa muutumine ja see, mis lõpuks taldrikul oli – ma olin selle üle siiralt õnnelik. Seal oli üks kanepiseemne „pakike“, mis kahvli puudutuse peale justkui plahvatas ning see juurselleri lindirull – see oli lihtsalt võrratult ilus nii silmale kui ka keelele. Mõni amps sai „lavavääriliseks“ alles nädalapäev enne võistlust. Maitsjate kriitika nende aastate jooksul on olnud vahel armutu – eks nad filtreerisid enda jaoks olulisema välja. Nende pea püsti hoidmine oli inspireeriv.
Osalt kõige enam on mind vist paelunud dünaamika jälgimine. Kuidas hästi harali seltskonnast sai lõpuks ühte jalga käiv võistkond. Kuidas üksteist aidati, toetati.
Mida uut enda kohta teada said selle protsessi jooksul?
Seda, et minu introvertne loomus võib vajadusel olla rõõmsameelne „spanjel“ ning innustada võistlejaid väsimatult.
Mida uut õppisid nii selle protsessi käigus kui ka võistlusel kohapeal?
Ma pole kunagi rohelisi herneid kestast välja pigistanud. Uskumatu, kui magusad nad sedasi on. Mulle tundus, et Marko Sõmer ei andnud seda ülesannet mulle ja Küllile üldse kerge südamega, sest ta oleks seda tegevust ka ise väga nautinud.
Usalduse võitmine ja et mul lubataksegi oma telefoniga rahulikult pilti teha ja ma tõesti püüdsin mitte ainsatki ebaõnnestunud kaadrit avalikusesse lasta. Usaldus on habras asi.
Mis Sa arvad ja kuidas hindad kohapealset võistlust korraldusliku poole pealt? Kas midagi võiks olla teisiti või paremini?
Avamisel oli 40 minutit saksakeelset juttu ning suurem osa saalist ei saanud midagi aru. Kui mõistlik see oli? Toole ei olnud kaasaelajatele – seda tundsin oma sültjate jalgade peal vägagi hästi, sest samal ajal oli hiiglaslik mess kümne halliga, kus oli samuti vaja vahepeal käia kolamas ning maitsmas uusi ägedaid veganasju, jäätiseid ja muidugi veine. Muidu aga tundus meie Aasta Kokk võistluse korraldus selle kõrval igati tip-top!
Kas oleksid nõus järgmisele olümpiale minema?
Minul on lihtne öelda jah! Toetamas, maitsmas, kritiseerimas ja nõu andmas – selleks olen ikka valmis. Kokkadel on see vastus ikkagi segu kodustest kohustustest, töökoha toetusest, isiklikest ohvritest. Kas medalite magusus kaalub selle üles? See on tippsport, mis siis, et teravate nugadega!
Kas kokkad muusikat kuulates või vaikuses? Kui muusikaga, siis mille saatel eelistad maitseid luua?
Oleneb tujust, aga pigem mulle meeldib muusika. Vahel isegi raadio, järjejutt, poliitika. Muusikast enamasti Efterklang, Lima, Florence and the Machine, Cinematic Orchestra ja Erki Pärnoja, Mick Pedaja ning Siimu plaadikogu.
Lemmikroog kodus ja lemmikroog restoranis?
Lemmikud vahelduvad hooaja ja tujuga. Suur hulk lemmikuid said novembrikaamoses raamatuna välja antud: „Maru maitsete maailm. Angervaks, seened ja päästetud tomatid ehk armastus täistaimselt taldrikul“.
Restoranis ikka taimne. Valik liiga lai pole, aga olen saanud väga maitsvate üllatuste osaliseks. Puhas guilty pleasure on Peas Out! Katsu Sando, millest üht versiooni saab Baltas Veg Machine’st.
Millist rooga Sa ise kunagi restoranis süües ei telliks?
Liha ja kala. Eriti kriminaalne on punases raamatus olevate angerjate serveerimine – teadlikkus on häbematult madal. Appike, klaasangerjad elusast peast fritüüri... põrguõudus ju!
Mis Sa arvad fine dining’u tulevikust nii Eestis kui ka kogu maailmas?
Mulle tundub, et see on kõvasti kergitanud lihtsamate toidukohtade taset. Detailirohkus, teatav viimistletus on ka lihtsamatesse taldrikutesse tulnud. Eks see üks kallis žanr on, mis on ja jääb nišiks. Ma loodan, et see päris ei hääbu, aga jätkusuutlik see küll enamasti pole.
Koht või söögikoht laias maailmas, kuhu oled alati tahtnud minna, aga pole veel jõudnud?
Mul on Relæ kokaraamat – see koht pandi enne kinni, kui sinna jõudsin. Õnneks on Christian Puglisil veel kohti, kuhu äkki õnnestub Kopenhaagenis minna - veganist on need küll kauged, aga mulle tundub, et vana unistuse nimel pean südame korraks kõvaks tegema. Amass, samuti Kopenhaagenis ja samuti suletud – selle koha vibe ja kujundus, road ka muidugi, olid miskid, millest oleks tahtnud osa saada. Nolla ja Grön Helsingis – mõlemasse olen soovinud minna, aga mu rahakott pole vastu pidanud. Peab selles osas midagi ette võtma! Aga! Frea ja Kopps Berliinis on käidud ning need on mõlemad vegan. Frea on zero waste ning mõlemad restoranid on absoluutselt fantastilised.
